Sõprusest

Mõni sõber on ustavam kui vend!

Kui peaksin end kirjeldama, ütleksin, et olen alati olnud üksinda. Üksik. Ka jäin teistest tihti maha kui läks jooksumängudeks. Mingil määral ma vist tajusin seda, et ma erinen teistest ja püüdsin meeleheitlikult leida sõpru. Teismeeas, võrreldes end õega, küsisin emalt, mis mul viga on, et mul pole sõpru..

Kas mul polnud sõpru?

Oleks tollal keegi taibanud midagi introvertidest ja ekstravertidest – oleks saladus lahendatud palju varem kui peaaegu veerand sajandit hiljem. Ja ma pole tegelikult kumbagi neist, või õigupoolest – olen segu neist mõlemast! Tühipaljas tilluke tõde, mille teadmine oleks võinud muuta mu elu hoopis teiseks! Ma oleksin hoopis keegi teine..

Mõeldes tagasi.. Ma ei kahetse ühtegi momenti, mida veetsin üksi ringi rännates ja mõtiskledes.. Ma unistasin suurelt oma lapseea unistusi! Ma kaklesin meie metskonna poistega, nautisin luurekaid pimedatel õhtutel ja kuidas me kord autot mööda külavaheteed lükkasime või kui meid lehmade karjamaalt minema aeti.. Me kiskusime maha mädanenud puid, ronisime sisse lagunevasse sauna, mis rästikutest kubisema pidi.. Ja.. Siis ma istusin tundide viisi “lastetoas”, kirjutades “raamatuid”, sest Silvia Rannamaa Kadri inspireeris mind.. Küll aga minu esimene teos oli Jukust ajal, kui vaevu oskasin kirjutada.. Võisin lihtsalt tundide viisi olla oma maailmas koos Anne, Ragnari, Hjlmari, Enrico ja teistega!

Kas mul polnud sõpru?

Siis ma arvasin, et ei. Nüüd, “vanema ja targemana” tagasi vaadates mõtlen, et oleksin võinud rohkem hinnata seda, mis mul oli. Jah, minu sõpradeks polnud kooli populaarseimad kujud. Ka polnud nad võibolla kõige silmatorkavamad inimesed – tegelikult paljusid neist narriti nende vaesuse ja tausta pärast, kuid nad olid alati olemas. Me kõik püüdsime ellu jääda. Meil mitte kellelgi polnud ju elukogemust! Kui paljud meist tegelikult oleksid tahtnud jääda koju ning mitte tulla tagasi kooli järgmisel päeval, kuid siiski tulid? Ja oli neid, kes põgenesid, andsid alla..

Seistes ise silmitsi katsumustega, kus mitte keegi ei saa võtta ära mu valu või halbu olukordi; öelda, et tule ikka homme jälle – imetlen, et sõprus on midagi, millest võid ammutada ennenägematut jõudu. Jah, nemadki on jõuetud. Neilgi on omad mured ja nemadki võivad tüdineda Sinu lõpututest küsimustest “Miks? Miks?”, kuid kui nad on tõelised sõbrad, ja isegi kui neid justkui polekski.. siis pärast kõike seda, kui halb on möödunud, hakkame me (kui me hindame oma sõpru!!) nägema, et nad olid seal!

Ma jään alati oma hinges üksikuks.

Tõeline sõprus aga toob vastastikku välja kõik selle hea, mis on mõlemas peidus. Ükskõik, milline Sa oled. Lihtsalt.. Ootama on vaja õppida!

Nii tõsiselt kohe esimese korra kohta.. 😎