Olen elanud läbi erinevaid olukordi oma elu jooksul nagu paljud meist. Mis mind läbi keerulise lapsepõlve kandis, olid minu mõtisklused. Võisin lihtsalt tunde tiigi ääres vett vaadates või maantee ääres kiviplatvormil mõtteid mõlgutada ning isegi kui ma ei leidnud tekkinud küsimustele vastuseid, oli päev omamoodi korda läinud. Kahjuks ei olnud mul selliseid sõpru, kellega oma sisemisi mõtteid jagada, veel vähem oskasin ma ennast väljendada. Alles nüüd täiskasvanuna olen hakanud veel enam ennast ja oma minevikku analüüsima ning leian, et minus leiduvad mõtted ja tunded otsivad väljapääsu.
Kas olete kunagi mõelnud, miks te võite mingile olukorrale reageerida agressiivselt? On huvitav, et lapsed, kui neil on raske oma tundeid (rõõm, hirm, ärritus jne) väljendada, on neile kõige lihtsam lasta käiku rusikad, sest see on kõige kiirem emotsiooni edasiandmise viise. Laps alles õpib ennast ja oma emotsioone tundma, kontrollima ja väljendama. Kui tal peaks puuduma hea eeskuju või õpetaja, kujuneb sellest katsumus, kus ta ise peab toime tulema ning tegema ise otsuseid, kuidas emotsioonid välja lasta. Minul ei olnud head eeskuju, seega ma ei õppinudki nendega korrektselt toime tulema. Sain vaid eneseanalüüsi tulemusena aru, mis minu agressiivse loomuse taga tegelikult peitus, see oli hirm ning sealt tuli lihtsalt edasi liikuda ja oma hirmu aktsepteerida, mitte maskeerida. Jah, ma peitsin oma äkilise pealispinna all haavatavat last, kuid kui seda mõistsin, ma sain hakata ennast ravima ja teha iga päev midagi selle heaks, et väljendada tundeid õigesti. See oli raske protsess, mis oleks pidanud olema tehtud juba lapsepõlves, kuid teisalt täiskasvanueas õppisin emotsioone paremini tundma just tänu sellele defitsiidile.
Mulle meeldib rääkida lapsepõlvest ja selle valust, mis see meiega teinud on ning kuidas me saame sellest õppida. Meie lapsepõlve taust mõjutab meie täiskasvanuiga. Ja mõjutab meie suhteid teistega. See toobki mind selleni, et ma tunnen end vahel nagu ma oleksin ainus, kes mõtleb nii tõsiseid mõtteid ja see ajab mu lõhki. Ma ei saa öelda, et ma just otsin, kuid ma igatseksin kokku juhtuda kellegagi, kes jagab mu arvamust või vähemalt mõistab minu mõttemaailma. Ma ei igatse oma koopiat, ma igatsen vestlusi inimmaailmast. Ja kuigi ma olen vahel harva selliseid inimesi kohanud, on see ime. Mingis mõttes on see valus, kui avastada, et on keegi, kes mõtleb sarnaselt, kuid see sügav arutelu jääb vaid ühekordseks või on muud piirangud, miks ei saa edasi vestelda. Sest mulle läheb see alati sügavalt hinge, kui saan ennast lõpuks lahti ning see inimene lihtsalt kaob mu elust. Kas tõesti pole võimalik kohtuda kellegi ainsaga, kes jääb?
I see, I tell 