Võibolla ei ole midagi valusamat kui teadmine, et Sind lükatakse kõrvale, et Sind ei nähta piisavana või et Sa ei vasta ootustele. Hülgamisvalu. Valu sellest, et Sulle ei antagi võimalust! VALU, mis rebib südamesse suure käriseva augu, sest Sul olid lootused, ootused, Sa olid valmis endast andma midagi, mida arvasid, et see on oluline, Sa olid valmis olema kohal, olema olemas. Ja nüüd seisad Sa üksi, justkui pideva lakkamatu vihma käes, üdini läbimärg, keha külmast sinine. Kõik hea, kõik valmisolek anda, armastus – see on endiselt Sinus olemas, ent selle hinnaks sai porritallamine, hülgamine..
Olen nii palju näinud julgustavaid, motiveerivaid tekste, kus innustatakse, et see oligi hea, sest nii need inimesed näitavadki oma tõelist palet ja lisatakse veel juurde suurelt küsimus “Kas selliseid me oma ellu tahaksimegi üldse?”, kuid ma ei saa üle peas tekkivatest mõtetest.. MINA JU VALISIN TA VÄLJA! Midagi temas oli, mida ma nägin ja miks ma teda armastan nii nagu ma armastan. Mitte ainult armastus, olgu see või kiindumus, lugupidamine või midagi muud. Kuhu kadus see siis, kui too imetluse objekt sai teada, et JUST MINA temast nii palju pean?
Olen kaalunud võimalust ja arvatavasti ka sellel on oma suur roll, et kuna me oma peas hoiame endale meeldivaid iluideaale, siis paratamatult mängib see suurt rolli selles, kuidas me kellelegi oma elus reageerime. Jah, küps ja täiskasvanulik on aktsepteerida kõiki inimesi võrdsel viisil, kuid paraku elu on näidanud, et on raske ilma kedagi teisele eelistamata objektiivseks jääda. Ja lisaks mängib palju rolli omavaheline keemia. Küll aga esimesena paraku märgatakse pigem välist ilu, sellest lähtuvalt keskendutakse juba sellele, kas võib leida ka keemiat. Kui ei paista silma, võid olla kiirteel, kus Sinu potentsiaal ja head omadused lihtsalt ei huvita mitte kedagi. Lihtsalt ei teki võimalust ennast näidata. Aeg end “esitleda” lõpeb enne kui jõuad esimese vaatuse teise lauseni.. Parimal juhul on vastas keegi, kes hoolib ning saad “proovietenduse” lõpuni mängida, ent enamikule meist selliseid šansse ei anta! Elu on selline, karm ja kiire.
Mis siis kui märkad kedagi, kes südame kiiremini lööma paneb? On see siis ükskõik millisel põhjusel! Ja kui Sa siis annad sellest teada, et oled teda märganud, mida oodata? Miks on mõne jaoks nii vastik meeldida kellelegi, kes ei vasta tema iluideaalile, keda ta isegi ei kaaluks enda imetlejana? Kas pole tore see, et Sind on märgatud, Sind on eriliseks peetud? Miks reageeritakse erinevalt lähtuvalt sellest, kui meelditakse iluideaalile või kellelegi ülimalt tagasihoidlikule, ent südamest lahkele kellelegi? Küpsuse ja täiskasvanulikkuse puudumine? Nii suur viha “austaja” vastu, kuna ta julges imetleda? Jääks mulje nagu nii mõndagi võivad ainult iluideaalid märgata ja vaadata, see kõlab nagu utoopia! Ja see viha, mis sellega kaasneb – see on nii nukker.
Inimesed annavad oma tunnetest ja imetlusest teada erinevatel viisidel, mõned teevad seda niivõrd tagasihoidlikul viisil, kuid miks anda siis eelis vaid sellisele, kes – jällegi – vastab iluideaalile, kuid tallata porri keegi, keda ei pea tähelepanu vääriliseks? Miks mitte tänada ja lihtsalt minna edasi. Saaksin aru vihast, kui tegemist oleks sarijälitajaga, ent sellised juhtumid on pigem ekstreemsed. Anda teada oma imetlusest, see nõuab julgust, lisaks oled paljastatud valule, hülgamisele, varasem rahulik maailm on purunemisohus! Kas on nii keeruline võtta end kokku lihtsalt selleks üheks sõnaks: “Tänan!”?
Olen oma elu jooksul kogenud mitmeid kordi hülgamist ja praegu ma tunnen, et hakkan esimest korda sellest aru saama. Nii vanemate ja lapse kui mehe ja naise vahel. Need on vaid kaks näidet, kuid nimekiri võiks olla palju pikem! Ma ei taha tunda ennast külmast sinisena vihma käes, süda rebestatud, kuid mida edasi aeg läheb, seda enam ma tunnen, et ma ei taha hülgamisvalu kogeda! Ma ei taha rääkida, mis mu sees toimub, ma pigem kogen pingeid ja ei maga kui paljastan oma südame salajasi mõtteid. Ma olen palju enda sees kandnud, isegi surmaohuni. Ma ei saa muuta seda, kuidas inimesed mind näevad, ma ei taha esineda ja hüüda “Siin ma olen, vaadake mind!”. Ma olen nukker, et aeg armutult eest jookseb, et keegi ei vaevu mu sisse vaatama. Minu iseloomu kiidavad paljud, ent meelde ma tulen vähestele. Ja nüüd teadmine, et võin olla kellelegi vastik – see murrab südame.
Kas olla õnnelik, et sellist inimest ma siis oma ellu ei saanud? Nii ju motiveeritakse mõtlema ja kinnitatakse, et see on suur pluss. Võibolla. Kindlasti on selles oma tõetera sees. Ent alati ei ole asjad elus niivõrd mustvalged. Ma olen pigem parandaja kui äraviskaja. Lihtsalt olen nukker, et minu aju teeb mind inimeseks, kes näeb maailma teistsuguses valguses, näeb seda tohuvabohu, mis inimesi ebakindlaks ning kohati karmikski muudab, sest kõik tahavad oma südant kaitsta. Ma tahaksin olla erapooletu, ma tahaksin anda kõigile võimaluse, ehkki tean ka ise, et paraku peaksin ka ise valima, kellesse ma kord tegelikult armuda võiksin. Ent ma ei taha mitte kunagi, mitte eales – olla vastikusest nõretav inimese vastu, kes peaks mind oma imetluse objektiks valima!
Ei, ei pea edasi liikuma. Kui oled vihma käes, süda rebestatud ja külmast sinine, nuta! Nuta südamest. Ja otsi sooja, kus on tee või kakao või misiganes Sulle meeldib. Ehkki see on raske, naera, naera, naera. Kui naerad, paneb see teisi huvi tundma, millest Sa küll mõtled. Ja võibolla siis, jah, võibolla siis – saad Sa lõpuks lugeda oma elu järgmise vaatuse kuni lõpuni! Never ever give up!
I see, I tell 