Tatipritsmed vastu klaasi. Rihma jäetud punased lihavad haavad. Südamest kujutletava noaga läbi tõmmatud verine haav. Ja see kõik on Sinu enese pärast. See on selleks, et teaksid, Sa oled vaid inimene, Sa oled jõuetu ja pead alluma.. Pead! Pead.. Pead..
Mitte keegi pole kunagi küsinud, miks seda kõike vaja on, kahtluse alla seadnud.. Kõik noogutavad “ju oli seda vaja”, mitte keegi aga ei küsi “miks?” või “kas saanuks teisiti?”.. Sõnad, mis panevad küsimärgi alla kõik, mis nõuab peatumist, need on tabud.. Me ei tohi pead tõsta, me peame vaikima.. Ja olemegi vaikinud, kuni väärast on saanud norm, kuni peame kartma ka oma kodus, kuni sõbradki pole enam need, keda arvasime neid olevat.. Pead! Pead.. Pead..
MA EI TAHA! Enam ei taha!
Palun ära ütle mulle, et Sa hoolid minust, kui Sinu esmane reaktsioon minu esimesi kohmakaid samme nähes on see, et minust kasvab halb inimene.. Ja kelle järgi Sa ennustad seda? See keegi, kes pole mulle eeskuju andmas? Sa lased mind piinata, tundes sadistlikku mõnu sellest, et ühtäkki on Sinu käes võim minu üle, kas vihata või.. Ei, Sa ei armasta mind! Pole kunagi armastanud!
Ja nüüd ma siin olen, marrastusi täis, ehkki see tattipritsiv klient seda ei näe. Mu kolleeg vaatab – “näe seda hullu!”, sest ka tema ei näe neid armistunud haavasid.. Sina aga räägid, kuidas ma olen halb inimene, sest.. nii on Sul lihtsam! Teil kõigil on nii lihtsam! Sest teil on õigused, kuid minule on peale pandud kohustus teid lõbutada nagu mingi hullumeelne tsirkusetola..
Aga..
MA EI TAHA! Enam ei taha!
See, kuidas Sa hoolisid, kuidas Sa vihkasid, kuidas iga Sinu emotsioon võis plahvatada või järsku muutuda, kuidas kikivarvukil kõndimine polnud piisav, sest ma ikkagi elasin, võtsin ruumi, kasutasin Sinu õhku, mis isegi polnud vaid Sinu oma, Sinu eriõigus.. Kas Sa tead, mu peas on sasipundar, mu keha kogeb hirmu nõnda sageli, et see on kohati nii tappev, et ma mõtlen mind ei ole lihtsalt seal.. hetkes.. et ma nii kergelt jätan oma keha maha ja lähen.. Sa võisid tappa mu keha, kuid hing, see vaim elas edasi ja nägi Su mängud läbi, ehkki tollal ma ei teadnud, mida Sa teed või kes Sa tegelikult olid..
..kuidas nüüd iga suhe, iga lähedane suhe külvab paanikat, ma ei saa rahu enne, kui ma selle hävitan, et siis keras istuda nurgas, voodil ja tunda rahu, sest.. ma olin üksi juba siis, ebanormaalne, piisavalt mitte pingutav, mitte kunagi “enough”.. Aga nii on lihtsam! VAIKI! NAERATA ILMA HÄÄLETA! ÄRA NÄITA, MIDA SA TUNNED! ..ehkki kogu sisikond karjub – “välja! välja!”.. kuid ma ei saa rahu, kui elu läheb hästi, sest Sinu ettearvamatud hoolivad meelemuutused on puudu, need, mis andsid mulle teada, et ma pole kunagi piisav, et mu elu.. läheks hästi.. ja ma harjusin sellega.. ja ma tekitangi pahandusi, et siis olla üksi ja..
Aga..
MA EI TAHA! Enam ei taha!
Ma tean, ma ei saa muuta seda, kuidas Su pime raev minu vastu saatis mind kõik need aastad.. Ma ei saa muuta seda, et lähedane soojus tähendab minu jaoks iga kord seda, et pean põgenema.. Ent – ma vihkan Sind, kogu südamest vihkan! Jah, ma sean Sind kahtluse alla. Jah, ma panen Sinu meetodid, kõik Su sõnad, kõik Su motiivid, kõik-kõik, absoluutselt kõik kahtluse alla ja enam Sa mu meelt ei muuda! Ma ei uskunud Sind siis, veel vähem nüüd, kuid praegu ma tean..
..ehkki mu marrastused, mu armistunud haavad ei parane! Sest Sind polnud olemas nii, nagu iga inimhind vajab, kindlasti ka väärib. MINA EI OLNUD ERAND! Ent Sina tegid mu erandiks..
Ma pole kunagi lakanud võitlemast, ent olen hakanud tundma raevu, sest miks ma pean võitlema deemonite vastu, keda mina oma ellu pole valinud? Ja kui Sina neid deemoneid lõid, kaasasid Sa teisi, seda rohkem neid on.. Mina aga nende vastu olen nüüd üksi.. ja mitte keegi ei näe neid, sest nad teevad mu elu põrguks, ent kasutavad mu enda keha, mu enda suud – ma oleksin justkui vangis omaenda kehas, kuhu Sina neid kokku korjasid..
Ei, ma pole abitu ohver või ka – ma ei jäta püsti tõusmata, see oleks liiga magus kingitus Sulle, kes näed ennast taevani väärt olevat, ma võitlen julmalt ja vahendeid valimata Sinu vastu.. Sa ei näe mind, Sa ei tea, kuidas mul läheb, Sa.. ei ole mu elu osa! Ma tean, et Sa ei armasta mind. Pole seda kunagi teinud.. Ja ma ei tahagi, et armastaksid.. Sinu armastus on mürk..
Lubage lihtsalt karjuda!
Ma tunnen nii palju viha ja.. ehkki ma ei saa seda endast välja täna, homme.. ma olen naiivselt lootmas, et ühel neist helgeil päevil ma.. peatun ja jään, et.. tunda soojust, tunda teise inimese hoolt, et see on.. üllatavalt normaalne!
Ehk siis..
MA TAHAN! Jah, ma tahan!
I see, I tell 