Kuulamine on kunst..
Image by rawpixel.com on Freepik
Ma mõtlesin – milline üllatus! Ma hakkasin analüüsima.. mu mõtted läksid jälle teele rändama!
Kui mitmeid kordi olen näinud artikleid veebis väga kõnekate pealkirjadega, meelega provotseerivad või isegi mitte, kuid.. kommentaarium! Ja isegi mitte alati kommentaarium, vaid ka artikkel ise, selle lugejate.. pimedad silmad tabamata tegelikku iva!
On tõsi, et ka mulle tihti meeldib võtta üldpildist välja vaid see detail, mis ärgitab mind, minu meelt ja aju süvitsi minemast, kuid rohkem hirmutab mind trend, kuidas inimestel on tekkinud kalduvus keskendudagi vaid sellele ühele sõnale, võibolla lausele, paarile ja siis raiuda “oma tõde”, kaotades ära nii üldise laiema pildi. Tähenduse. Tegeliku loo, tegeliku iva!
Ja see ei ole nii, et tuues välja seda juppi üldisest, rõhutataks kogu loole, aga just see lühike osa jäi silma, pani argumenteerima.. Oh ei! Sellele jupile rajatakse kogu autori, autorite maailmavaade, ehkki see oli ja edaspidi on kommenteerija enda kitsas vaade. Jah, kitsas!
Me oleme inimestena erinevad ja siinkohal ei ole mõte selles, et ei võiks näha vaid seda üht lühikest osa suurest masinavärgist. Kirjutasin seda juba ülal. Küsimus on pigem selles, et suletaksegi silmad tegelikkusele. Meie egoism on kasvamas, nähaksegi vaid ENNAST MAAILMANABANA ja seega pole vaja muud näha kui vaid seda, mis ärritab (jah just, ärritab, sest harva on argumentatsioonid loogilised, üldpildist lähtuvad!), olenemata, kas tegeliku algmõtte sisu ja suunamisega lähebki enam kokku!
Ja rääkimata seda, kuidas korratakse juba artiklis olnud mõtteid, soovitusi, sellega näidates, kuidas tegelikkuses oli sülg mööda suunurka juba enne alla nirisemas kui loo lõppu jõuti, ja seega jäeti autoriga kaasa mõtlemata.. Ja seda kutsutakse aruteluks?
Kõlan kriitiliselt? Võimalik. Ent tihti on kõige karmimad kriitikud need, kes ei taha kuulda, mis tegelikult on sisu idee, aadegi. Ja kes lõpuni loevad, kaasa mõtlevad, leides siis poolt- või vastuargumente – nemad satuvad kiirtarbijate pahakspanu rahe alla..
Kuulamine on kunst..
Kui ühel hetkel ära tabasin, miks ma üldse midagi väljendada tahtsin ja põrkusin koguaeg vastu kõvi, poolpehmeid seinu, sain ühel hetkel aru, milline üllas idee selle lause taga peitub. Tean, et esimese hooga me mõtleme, et siin saab vaid näha seda, et saada inimest ennast avama nõuab palju oskusi, luua see turvaline keskkond, esitada häid julgustavaid küsimusi. Kuid..
Ühel õhtupoolikul diivanil lebades vaatasin üht lõuendile loodud kassipilti, jäin seda nii süvitsi vaatama, meenutades autori sõnu, kuidas antud foto üldse sündis ning mul hakkas kõrvus lihtsalt kumisema: kuulamine on kunst! kuulamine on kunst! kuulamine on.. kunst.. ja siis ma teadsin! Kuulamine pole mitte ainult see, kuidas me saaksime seda teha inimesele mugavaks. See pole ainult küsimuste esitamine, ka mitte vaid aja võtmine.. See on näha asju rääkija silme läbi!
Ent kunstnikud ju väljendavad sageli seda, mida nemad näevad ja kuidas nemad aru saavad? Kuulates aga tuleb oma nägemus vähemalt mõnekski ajaks kõrvale panna, et mõista, tõesti süüvida sellesse, mida meiega kõneleja tegelikult vajab. Ja ta ei pruugi vajada meie küsimusi! Ta võib vajada meie vaikset kuulamist, kohalolu. Ta võib vajada meie lugu, et tunda, et mõistame teda, “ma olen olnud seal, kus Sina nüüd..”, võibolla ta vajab, et karjuksime kajana tema eest üüratusse inimtühja orgu mägede vahel.. AGA ME OLEME TEMA, mitte mina-mina-mina!
Kui sageli me seisame peegli ees, kirume ennast, on see ükskõik mis tahes, ja samas me tahaks, et keegi mõistaks seda sisemist enese vihkamise ja armastuse sõda. Seda, et just õigel viisil oleks olemas ja et me julgeksime seda küsida. Me kõik vajame mõistmist, isegi kui seda leebet “ma mõistan, kust Sa oled tulnud” on raske, ülialastav vastu võtta, kuna meie pehme kest hakkab kivikõvast metallrüüst läbi pressima..
Ja siiski me jätkame teiste tekstide mittelugemist, me vaatame neid kui me ise, keskendume sellele, mida autor valesti teeb, sest.. noh, ta on ju mina! AGA EI OLE! Kaasa tunda viisil, mis ei ole haletsus on meile sisse kodeeritud kui häbi. AGA SEE EI OLE JU! Öelda kellelegi “teine kord läheb paremini” asemel “wow! see oli päris suur saavutus” on edasiviivam ja ei lükka ära ei enda sees pesitsevat tunnustusvajadust ega pane teist tundma, et ta ikka veel pole – piisav!
Töö endaga jätkub. Peabki jätkuma! Ükskõik kui ilus maja, selle värv koorub maha kui temaga ei tehta tööd, ei puhastataks, ei lihvitaks.. Ükskõik kui ilus aed, see kasvab täis, kui ei võta aega, et põlvili rohus, näpud mullas tegutseda, rääkimata mürisevast niidukist, mis naabrid vara äratab!
Ent kui järgmine kord ennast peeglist uurid ja ohkad.. mäleta, me kõik näeme seal vaid ennast. Seega ära karda kuulata, kui keegi Sulle oma peegelpilti jagab, näe teda. Ja Sindki siis nähakse! Selleks ei pea olema tugev, lihtsalt – olemas!
💖
I see, I tell 