Kui ma praegu istun oma läpaka taga ning alustan kirjutamist, siis ma tegelikult tunnen nii palju, kuid sõnadesse on neid tundeid nii raske panna. Mu süda valutab, kõhus on liblikad ning ma olen mitmendat ööd magamata. Rääkimata sellest, et ka pisaraid on valatud. Elu ei ole alati lillepidu, kuid – hahhaa! – see ei tule ju kellelegi üllatusena, isegi mitte mulle, kes ma võin paista nagu unistaja, kuid hinges alati teab, et roosil on okkad ning kuumale suvepäevale järgneb tihti maru äike..

Mis tunne on olla nähtamatu? Mitte eksisteerida, olla olemas? Mõelda niivõrd teistmoodi, tunda niivõrd erinevalt paljudest meie ümber, et Sa lihtsalt lõpuks ei sobitu mitte kuskile! Mis tunne on näha end pidevalt üksi, näha, kuidas teistele ei ole mingi probleem segada vahele, kogeda, et Sind lihtsalt unustatakse, jäetakse maha.. Pooleks tunniks, tundideks, õhtupoolikuks, päevaks, päevadeks.. Olla veider teiste silmis, saada aru, et nad ongi Sulle pannud külge sildi Sinu oletatavate “omadustega” ning sellega nende jaoks asi piirdubki.. Ja isegi kui oled saanud ennast selgitada, nad ei lase neil selgitustel oma maailma muuta, sest oleks liiga keeruline Sind inimesena võtta, näha Sinuski elavat, hingavat olendit.. Kedagi, kelle ees tuleks vabandada, kui vahele segatakse, kedagi, keda peaks samuti märkama, mitte unustama, kedagi, kelle tunded ja emotsioonid samuti loevad..

Kui ma tean, et Sa oled hoolinud, ma julgen Sinu poole pöörduda, ma vabastan ennast kaitseriividest, mille ehitamisega olen nii palju vaeva näinud. Ent nüüd on olukord muutunud, sest ka Sina oled muutunud, Sa karistad mind millegi eest, mida mina ei tea, et ma oleksin teinud ja ma saan haiget. Ma tahtsin tulla Sinu juurde allalangetatud sõjariistade ja kaitsemaskita, kuid Sa lükkasid mu järsult ära, ehkki varem olid Sa alati olnud see õlg, kes mind mõistis ja minu veidrustega leppis, kes mind aktsepteeris. Nüüd mul Sind enam ei ole, Sa karmihäälselt nõudsid minu äraminekut. See segadus mu hinges on nii suur, sest ühelt poolt mäletan ma Sinu “üleeilset” naeratavat nägu mind nähes ja teisalt Sinu “eilset” kurja karmitoonilist äratõukamist. Ma kuuletun Sulle, sest ma olen sellega harjunud, et teiste tunded ja soovid on olulisemad kui minu omad. Mul on kahju, et ma ei saanud jätta hüvasti, vaid sain jätta lihtsalt haleda sõnumi, et pean Sinust ja Sinu otsusest lugu. See ei väljenda pooltki seda, mida minu sisemus tunneb, mida kõik need aastad meie sõprus ja läbikäimine mulle tähendas, see vaid oli Sinu tunnete ilustamiseks, Sinule rõõmu toomiseks. Ainus, millega ma saangi ennast lohutada on see, et vähemalt Sina oled nüüd õnnelikum, et Su plaan läks korda, et Sa said, mida Sa soovisid, et ma ei teinud draamat, vaid lahkusin vaikselt..

Nii palju kui ma ennast mäletan, ma alati armastasin teha midagi teiste heaks.. Kindlasti, nii nagu meil kõigil, olid ka minul omad isekad hetked, ent siiski ma mäletan seda segaduses tunnet, kui ema mulle kordi rõhutas, et ma olen isekas laps. Ma ei saanud kunagi aru, mida ta sellega mõtles, see mõiste jäi mulle võõraks. Ma olin valmis väga palju ära andma, et teistel oleks minuga hea olnud koos olla. Tihti mulle tundus, et see oli ainus võimalus, et nad üldse oleksidki minuga koos. Sellal ma väga ei mõelnud või ei tajunud, et ma oleksin teistsugune. See tuli alles hiljem ja kõige suurem mõistmine alles diagnoosiga aasta 2020 lõpus. Ent kui minu isekus sõltus tõesti sellest, et vahel ma tahtsin, et mängitaks ka minu moodi, siis ma tõesti olin kõige isekam/egoistlikum inimene maamuna peal! Minu meelele kõige meeldivamad mängud ja tegemised ei huvitanud teisi, neid ei võetud mitte kunagi arutluse allagi, kuidas ma sain siis olla isekas? Kui isegi tuli see haruldane ühekordne juhus, et okei, teeme täna Sinu järgi, siis see oli ime, mitte reegel, mitte sellepärast, et mul õnnestus oma tahet teistele peale suruda! Ja isegi, mitte ainult mängudes, vaid ka kodus mulle meeldivates asjades, esemetes, alati jäi peale minu nooremate õe-venna tahe, nemad pidid olema esimesed otsustajad ning mina olin siis see, kes oli isekas! Ja šokolaadigi jagasin ma tihti klassiõega/-õdedega ära, sest tundus nii võõras seda üksi nurgas ära süüa.. On siiani meeles see, kuidas õde põletas ära minu valitud pildid kataloogist, sest ta ei saanud oma tahtmist ja ta tujutses sellel päeval. Ei järgnenud mingit karistust, mina olin see, kes pidi kaotusvaluga toime tulema, oma nö isekusega, mitte tema ei saanud tunda oma teo kibedaid vilju. Minu emotsioonid, ette otsustatud “selline Sa ju oled”, ma olin tühine, ma olin nähtamatu, ma pidin hakkama ennast kaitsma ja ehitama enda ümber sõjarüü, kaitseriivid..

Öeldakse tihti, et kasvata omale paks nahk, et ära lase ennast häirida jne. Milleks? Milles olen mina süüdi, et teised on “kasvatamatud”, tundetud ning hoolimatud teiste inimeste tunnete suhtes? Võibolla oleks aeg hakata korrale kutsuma hoopis neid, kes edasi pürgivad läbi teistele raskuste tekitamise, tundes sellest erilist rahulolu? See ei kasvata inimest, mida vängemaid sõnu ta oskab kasutada teist inimest maha tehes. Ma olen tundlik, rahumeelne, ettenägelik – ma võin sedasama teha, kuid ma ei tee, sest ma mõistan, et igal mündil on mitu külge. Ma tahan olla parem kui keskkond, kust ma olen pärit, kus mind pandi paika kui lootusetut juhtumit. Mu emagi ütles, et ta arvas, et minust saab parem inimene. Kontekst, kus ta seda ütles, andis mõista, et tema silmis olin juba teismelisena läbi kukkunud. Tegelikkuses pani ta juba minu tuleviku paika minu titeeas, kui hakkasin ilmutama iseloomujooni, mis meenutasid talle inimest, keda ta arvatavasti vihkas ning kandis selle raevu ka mulle üle, ette otsustades, et minust saab sama halb inimene. Ma kohtusin oma isaga kahekümnendates. Ta ei olnud halb inimene, lihtsalt teistsuguse mõttemaailmaga. Ja oli vabastav õppida tundma inimest, kellega Sind kõrvutatakse kogu elu, alati negatiivses tähenduses, ehkki olla erinev ei ole negatiivne! Erinevused on need, mis teevad meid eriliseks, kui me laseme inimestel olla nemad ise, kui me ei sildista neid ette ära ja tõesti õpime neid eelarvamusteta tundma!

Selles osas oli sõprus Sinuga eriline. See hakkas nii tühistest asjadest, lihtsalt tööl, alguses heast tundest, mis koostöö tekitas. Teadmine, et on jälle võimalus koos töötada, see tekitas elevust. Mingil hetkel tuli teadmine, et Sind võib usaldada, Sa ei naera mind välja, vaid võtad mu ükskõik kui hullu kahtlust tõsiselt. Ma lugesin meie vestlusi, see meenutas nii paljutki, kõiki neid emotsioone. Millalgi usaldasin Sulle saladusi, mida tõesti kellelegi teisele naljalt ei räägiks, ent Sa olid väga mõistlik, ja õppisin Sinu suhtumisest jällegi nii mõndagi. Arvatavasti Sinu elukogemus ja see, mida Sa oma elu jooksul ise oled näinud, kuulnud, lugenud on alati pagasina kaasas, valmis edasiandmiseks. Mäletan nii seda, kuidas vahel me vestlusteemad lihtsalt hüppasid, sest mõttelõngu tuli nii palju sisse, ei peatunud isegi siis, kui töiselt lahku sai mindud. Tuli üks sõna ja see vallandas terve mõtete laviini, pani alati aju tööle. Kas tead, Sa oled senini ainus, kellega on nii hea olnud jutustada, nii palju elevust? Mitte seda, et mul nüüd üldse ei oleks vestluskaaslasi, kuid just Sina olid see kõige erilisem neist, miski nagu naelutas mind Sinu külge, ootasin alati neid momente, kui saame jälle koos rääkida, rääkida ning lihtsalt naerda, sest valdkondi, mille üle võisime rääkida, neid oli piiramatult. Mul tegelikult on nii kahju, et vahepeal toimus minus tagasilangus ning mu mõttemaailm pidurdus, et ma mõneks ajaks olin nii suletud, et see sujuvus ja vaba arutelu minu poolt jäi kängu, kuid Sa olid alati nii julgustav ja toetav, Sa ootasid mind sellegipoolest! Või vähemalt nii tundus, nii olid Su sõnad, nii oli Su naeratus..

Praegu ma leinan. Ma luban ennast leinata. Sinust on nii raske loobuda, Sa ei saa kunagi teada, kui palju ma hoolisin, kui palju ma tegelikult Sinust puudust hakkan tundma. See ei loe, et ma võisin üle poole aasta Sulle mitte kirjutada, Sa olid mul alatasa mõtetes. Ma arvasin, et Sa ei taha minuga enam kontakti, seepärast ma hoidsin eemale. See, et Sa hiljutisel kohtumisel laialt ja rõõmsalt naeratasid ning ka sõnumiga kinnitasid, et minuga kohtumise rõõm oli vastastikune, pani mind ekslikult arvama, et võibolla Sa siiski tahaksid meie suhtlemist jätkata. Ma, nimelt, võtan selliseid asju sõna-sõnalt. Kahjuks eksisin.

Ma olen endiselt nähtamatu, mind ei mõisteta lõpuni.. Ja võibolla ongi vahel nii, et ainus, kes meid jääb mõistma, oleme me teatud piirini me ise. Et me peamegi leppima sellega, et oleme oma mõtetega üksi, upume nende sisse, kuid väljatõmbajat ei ole! Nii nagu ma kirjutasin alguses, minu mõtted on nagu liblikad kõhus, need ei lase mul isegi õhtul magada, vähkren nagu üritaksin ennast tormisel merel pinnal hoida. Leinaga on ka nii, et ajaga läheb kergemaks, võibolla siit siis paralleel, et uppumisega lihtsalt harjub! Iseasi, kas just lepib..

Tea, et ma hoolin. Tea, et ma mõtlen rohkem, kui peaks. Ja kui Sa tunned rõõmu, et nii läks, siis see on sellepärast, et ma olen nähtamatu ja roosa, alati tegemas etendust!