Armastus on ainus teema, millest mul on raske rääkida. Ma olen armastanud või õigemini, ma arvan, et olen armastanud oma elus kedagi. Mida kellegi armastamine üldse tähendab? Sellele olen palju mõelnud, kui süda jälle rahu ei anna.

Minu esimene juhus oli kooliajal. Ta oli populaarne noormees ning õppis minust paar klassi eespool. Mina olin tavaline, koolis kiusatav tüdruk. Tegelikult ma pole kindel siiani, kas ta mulle tegelikult meeldiski, sellepärast, et tähelepanu temale juhtis keegi kooliõde ning pani mind uskuma, et olen temasse kiindunud ning võiksin kuidagi tema tähelepanu võita. Kooli jõulupeol too noormees keeldus minuga tantsimast ning see oli esimene kord, kui mu teadvusesse jõudis see, et mittemeeldimine võib ka valus olla.

Teine juhus oli juba teadlikum ning olin ka täiskasvanueas. Tal oli hea huumorisoon ning tema maailmavaade oli avar, sellega ta köitis mind. Millalgi märkasin, et ta alati minu pilku otsis. Kuna olin harjunud mittemeeldima, ei pööranud ma alguses tema pilkudele tähelepanu. Siis aga tulid varjatud otsitud võimalused minuga kahekesi sattuda juttu puhuma ning tajusin, et võin talle meeldida ning ka minu huvi kasvas. Mingi aeg ta kinnitas oma huvi ning meie kurameerimine sai alguse. Me õppisime üksteist tundma umbes aasta, kuid meie isiksused kahjuks ei sobinud või vähemalt tema sõnul ei sobinud. Isiklikult leidsin, et me ei panustanud piisavalt suhtesse ning tema sõnul olin kõiges mina süüdi. Võin tunnistada, et see murdis mu südame ning kaua aega uskusin ka ise, et võibolla olingi mina see kurja juur. Kümme aastat võttis aega, enne kui sain aru, et ka tema ise oleks pidanud suhtes pingutama ning mitte ainult minult seda nõudma. Siiamaani vahel tunnen tema sõnade ja käitumise haigettegevat mõju, ehkki haavad on enamasti juba paranenud.

Kolmas juhus toimus töö juures ning on mõnes mõttes korraga nii meelitav kui ka judinaid tekitav. Teate sellist tüüpi, kes on justkui ideaalne, kuid kellesse ei tohiks armuda, sest tegelikult ta ei ole kättesaadav või on seal muud probleemid juures? Ükskõik, milliseid lubadusi ta andis, ei olnud need väärt reaalsust. Unistuste maailm kestis vaid päevi, siis tuli tagasi tulla reaalsusesse. Ma poleks kunagi uskunud, et satun sellist laadi inimtüübi peale, aga sattusin, siiani kannatan oma otsuste tagajärgi. Ükskõik, kui armas, kui tore, kui meeldiv, kui hea see inimene tundub, sellisest PEAB kauge kaarega mööda jooksma. Jah, ta luges mu mõtteid ja ennustas ette, mida ma tunnen, jah, ta näis nii ideaalne, tegelikkuses reaalsus oli koguaeg ukse taga tema taaka paljastamas ja selle taagaga ei saanud mina midagi teha, ükskõik palju ma seda üritanud oleksin. Siiamaani püüan joosta kaugele ära, ta ei ole mind unustanud ja mina ei suuda teda oma elust blokeerida, kuid olen kindlalt veendunud, et oma reaalsusesse ma teda tagasi lasta ei saa.

Ma ei tea, kas minu eelkirjutatu oli nüüd armastusest, kuid need on minu kogemused. Ma isegi ei mäleta, kas mulle kunagi on neid maagilisi sõnu öeldud. Ma tunnen, et armastus on see, kui saad lihtsalt olla oma kaaslasega koos, istudes teineteise seltsis, kas vesteldes või vaikides, lihtsalt olla, kuhugi pole kiiret ning puuduvad nõudmised teisele inimesele selle kohta, kes või milline ta peaks olema.

Armastus ei oota hüvesid, ta saab neid. Armastus ajendab inimest teise pärast pingutama, teist kalliks pidama, käest kinni haarama ja soojalt ütlema: “Ma olen siin, ära karda!”. Armastus ei jäta teist maha raskel ajal, vaid paneb õla alla, isegi kui õlg saab marrastada. Armastus ei väsi, ta ei ütle halvasti, ta innustab.

Millal Sina viimati kedagi tõeliselt armastasid?