Kes meist ei mäletaks etteütluste vigade parandust eesti keele tunnist! Samas.. Saaks ka elus tehtud vigu maha tõmmata ning uuesti alustada..

Olen sellele tihti mõelnud, et kuigi vigadest õpitakse, miks neid õppetunni saamiseks üldse tehakse? Kindlasti pole küsimus selles, et mõeldakse, nüüd elan täiega mööda, et õppetunde saada, nii äge! Ükskõik, kuidas ma sellele ka ei vaataks, tihti vead tulevad enesevalitsuse puudumisest, tühjast ja üksildasest enesetundest ning ka tihti teadmatusest, kuidas paremini elada, sest enamik inimesi teevad just nii ja nad tunduvad õnnelikud.. Sotsiaalmeedia võimalus näidata vaid kulda ja karda, mitte seda, mis toimub telgitagustes..

Ma olen teinud suuri vigu, ma ei saa kustutada neid, ma ei saa muuta olematuks seda, millega olen oma elus mööda pannud.. Kas tahangi? Jah, ma muudaks nii paljutki, kui see oleks minu võimuses! Võtaksin selle oma elu halli mustakirju paberi ning peseksin valgeks! Ent paber ei kannata vett.. Ja kuivades jääb see krobeline ning inetu, valgest lehest igatahes siinkohal rääkida ei saa..

Ja siis öeldakse: tee oma südame järgi! Me kõik tegutseme mingil määral oma südame järgi, ma ei usu, et see teeb õnnelikuks, mitte 100%! Kui palju kordi oleme andnud oma südamele järgi, mõistuses teades, et see ei lõppe hästi ning pärast kirunud: miks ma küll nii rumal olin?

Ma ei ütle, et südame häält ei saa mitte mingil juhul kuulata, vaid hoopis seda, et kui me võtaksime kuulda ka oma mõistuse häält, võibolla meie elu paber oleks siis veelgi vähem halli- ja mustakirju?