Paber on kannatlikum kui inimesed..

lehekülg lootusrikka noore tüdruku päevikust

Ma tean, ma teen nii palju asju valesti. Ma tean, et ma loodan seal, kus pole lootustki! Ma ei ütle, et ma unistaksin. Pigem püüan end veenda, et seekord on lõpptulemus “see õige!”.. Ent olen hakanud aru saama, et ükskõik kui siiras, kui aus, kui emotsionaalselt intelligentne, kui arutlev, kui soe, kui heatahtlik jnejne olla, siiski ei ole mina kunagi “see”! Ja ma ikka loodan, ikka ootan, et äkki seekord ma püüan kinni selle tunde, selle inimese, kes leiab, et minu eest tuleb võidelda ja ta ka TAHAB seda teha! Isegi kui mul ei õnnestu iseendal toda inimest ära peletada, nad lähevad ise. Miks üldse öelda, et ma olen midagi väärt, kui lõppkokkuvõtes olen ma nimekirjast esimene, mis ununeb, esimene, mille kaasavõtmist isegi ei kaaluta!

Minu hülgamishirm on lapsepõlvest. Ent ka üldiselt on kõik me ümber hoolimatumateks muutunud. Ei võeta vastutust, lihtsalt minnakse “vooluga kaasa”, seda kutsutakse avatud meelega olemiseks. Me ei võta vastutust kas hoolimatuse või hirmu tõttu, ent kaasosalisele saab see nii või teisiti olema metsik valu. Me saame haiget ka siis, kui oleme tohutult vaeva näinud, et seda ei juhtuks.. ja siis on need, kes tahavad kuninglikku teenindust, ilma et nad ise panustaksid.. Aga võibolla kungi tulevikus, selles ebamäärases ajaperioodis, mis justkui õigustab kõike valu, kõiki andmata lubadusi..

Miks me võtame, ja see on justkui see nn avatud meel, et andmine ja peatumine on alati “ma pole valmis” kategoorias? Me ju ootame, et teised annaksid meile seda, mida me ise pole endast valmis jagama! Ja siis nad on nõudlikud, pealesurujad.. nõuavad nii loomulike vajaduste täitmist, mida me peame nii iseenesestmõistetavaks, et teistel ONGI KOHUSTUS meid kostitada nendega, see suhtumine – aga nii ma jäängi Su ellu, kuni tüdin – nagu võitjana oledki priviligeeritud seisus.. Egoistlik võtmine on alati valus.. Ent kui Sind piinab hirm, hirm läbikukkumise ees, hirm, et Sa hakkadki teadma, mida tähendab stabiilsus.. siis on aeg lõpetada võtmine & vaadata enda sisse.. Egoismi ei ole nii lihtne peatada, see aga ei tähenda ka, et võimatu.. Näha teisi peale iseenda peegelpildi, näha, et Sinus on siiski kõigest hoolimata palju, mida anda..

Täna, eile meenus taas: “Kadestan raudteerööpaid, nad lähevad lõpuni koos..” Miks ma tahan kohtuda Sinuga, jah, just Sinuga ja kellegi teisega mitte.. Alles mitmed nädalad tagasi ma lõpuks sain aru, kes võiks mu ellu tulla, Sina, tundmatu! Ja – me läheme teekonnale, kuid koos! Mitte ükski uus jalgrada pole eelnevalt sisse tallatud, alles siis kui võtad esimesed sammud, teised.. tuhanded, leiad end lõpuks hästi sissetallatud rajalt! Ma ütlesin endale: ma tahan kohtuda just Sinuga, kellega võiksin lihtsalt lõputult lobiseda, ennastunustavalt! Õhtul voodil, me jutustame, me naerame, me norime üksteist.. Ma isegi ei oota, et oleksid minu moodi, Sul on Sinu isiksus, võibolla Sa isegi poleks niivõrd jutupaunik kui tõsine mees.. AGA SA TAHAD, Sa tahad võtta minu jaoks selle aja, SA TAHAD, Sa võibolla pead pingutama, võibolla aga on see jutupaunik lihtsalt Sinus peitu pugenud! Me ei pea rääkima vaid mind köitvatest teemadest, ma võin tunda sügavat huvi selle vastu, mis Sind kõnetab, köidab.. Ma olen valmis rääkima automootoritest, ..garaažist, ..jalgpalist, ..kõigest ja ma julgen lubada, olen siiralt huvitatud, Sinu jaoks olemas! Ja miks saan Sind austada selle eest, et võime ennastunustavalt lobiseda, itsitada.. sest Sa ei tee seda, et saada “auhinda”, ..ööd minuga! Tead, kui ma tunnen, et minu eest on hoolitsetud, ma olen ära kuulatud, oled minu jaoks kõige atraktiivsem mees maailmas, MA TAHAN Sinuga olla üks! Miks? Sest Sa hoolisid minu tunnetest, Sa nägid mind, mitte vaid seda, mida saan anda või teha Sinu heaoluks! Sa oled mees, loomulikult Sa tahad füüsilist külge, see on Sinu viis olla emotsionaalselt lähedane, armastada! Ma tahan, et oleksid minust targem, nutikam, ma tahan esitada Sulle küsimusi ja ammulisui Sind vaadates vastusi oodata! Kui mässaksid kuskil õlistes tunkedes, ma tahan pugeda Sulle külje alla ja õppida Sinult.. Ma tahaksin julgeda olla naiivne, ilma maskita, seda usalduse rahu tunda! Ja Sa vahel narriksid mind selle tõttu, ütleksid, et ma olen nõndaviisi lihtsalt armas! Ja ka kui Sind vihastaksin, sest kõik see ebakindlus lööb minust kohati ülekaela välja, ma võiksin Sind ära moosida, kas naeratades, enda küpsetatud maiustustega või lihtsalt totra lapsiku mossitava näoga.. AGA MA EI TAHA SINUST LUGU MITTE PIDADA! Lihtsalt ütle, kõik saab korda, me mõlemad võtame vastutuse, me räägime, me ei anna alla! Ja mitte vaid räägime, vaid tõesti KUULAME!

Mäletad, mainisin uuele rajale minekut ja et läheme lõpuni koos? See on see, me õpime teineteist tundma luuüdini, meie minevik, meie vead, meie hirmud, meie kogu isiksus.. Sest ME TAHAME! Rada pole lihtne, ent mitte võimatu. Me saame küll kogeda palju raskusi, valu, ebamugavust, pettumust.. AGA ka rõõmu, naeru, armastuse ja usalduse kasvu! Sa mehena, mina naisena – füüsiliste isikutena me oleme üksteise lähimad sõbrad, luuüdini! Meil pole saladusi, sest me oleme üks, me oleme kokkukasvamas justkui ei saa üksteisest eemaldada kahte erinevat kokkukülmunud lihatükki ilma kumbagi kahjustamata! Sinu valu on minu valu, minu hirmud on Sinu hoole all.. Ma tahan Sulle alt üles vaadata kui kutsikas. Tahan õppida Sind imetlema just Sinuna, koos Sinu ebatäiuse, vigadega.. Ja me julgeme olla ausad. Sest vaenlased on probleemid me ümber, mitte meie üksteisele..

Ma olen aru saanud, et ka kui Su minevik on nö kohutav, ma siiski suudan Sinust lugu pidada. Ma suudan mõista, Sa oled minu pusle, ei kellegi teise! Ja ma ei mõista hukka Sind, võibolla mure tõttu olen küll pahane ka, kahjuks me oleme katkised, ent Sul on õigus: KOHUT SAAB MÕISTA VAID MEIST KÕIGIST KÕRGEIM! Ja meil on veel aega, et vastutus võtta.. Ma väga tahaksin Sulle öelda, kui hämmastav Sa oled, et olen oma kaitserüü seljast võtnud ja julgen Sind ARMASTADA!

Ei, ei, ma ei kirjelda siin muinasjuttu. Ma pole ka naiivne, ma olen unistav realist! Ükskõik kui ilusat tulemust me ka ei soovi või ei imetleks, kõik nõuab tööd. On nii lihtne alla anda, põgeneda, vastutust mitte võtta ja lõpuks pärast mitmeid kordi, olles kogenud sama jama, õnnetut elu, imestada, miks elu siiski pole kui lill! Justkui seepärast mindigi, et neid “lilli” taga ajada ning alguses need justkui olidki seal, ent kuna need olid vaasis, need alati närtsisid.. Istuta, kasta, hooli – pikem perspektiiv, see püsib!