Me kõik oleme meie minevik!

Tundub eelnevat kirjutades, et ma justkui ütleksin ette ära, et kui see oli jama, täis halba ja inetut, et siis oleme ette määratud hukule. Võimalik. Sellest hoolimata võivad samas olukorras, samade tingimustega inimesed teha erinevaid otsuseid, mille lõpptulemus on kokkuvõttes totaalsed erinev. Positiivne või siis lootusetult negatiivne, tühi must auk!

Olen aru saanud enda elu nii jälgides kui sellest osa võttes, et mingil põhjusel see, kui teen kõike nii nagu üldine enamus, siis see pole kunagi seesama. Tulemus ei ole kunagi sama. Justkui minu puhul ei kehtiks loogika, et 2+3=5! Ma olen nii sageli näinud, kuidas minult oodatakse teatud normaalsust, teatud printsipiaalsust, kuid samas taolised inimesed seda vastu ise kunagi ei ilmuta. See ajab pidevalt segadusse. Küsides sellise erisuse kohta, saan uduseid, mittemidagiütlevaid vastuseid. Olen tihti mõelnud, kas nad ise ei mõista, et seavad teisele ootusi, mida nad endalt kunagi ei hakkagi nõudma? Ja miks minagi üldse üritan nende nõudmistega sobituda?

Me kõik oleme enda minevik!

Ehkki selles kindlasti on oma tõepära, siis olen vahel mõelnud, kas võib olla võimalus, et paljud siiski unustavad oma mineviku? Kui me tegelikult ei saa aru, kuidas me oleme kujunenud, kust me tuleme, ja seega tuleks ka mõistmine, et äkki teisel inimesel on mingi sarnane taak kanda, siis kuidas me saame oodata, et tuleb arusaamine? Kergem on ju alati minna edasi nii nagu konkreetselt MINA maailma näen, tundmata muret, kuidas see TEISELE MÕJUB! Enda nahk on alati lähemal, sest nii lihtsalt on kõige kergem..

Just hiljuti tabasin ennast mõttelt, et ma ei oota kaastunnet, sest kuigi võiks ju näiliselt olla tore, kui keegi paitaks pead ja ütleks: “Oh Sa vaeseke!”, siiski minu elu on minu enda teha nii mitmeski mõttes. On tõsi, ma ei saa mõjutada teiste ootusi minule. Ja ka kui keegi tahab arvata, et ma olen negatiivne, ülemõtleja, solvuja või muud taolist, siis ei aitaks ka see, kui ma kulutaksin lugematul hulgal minuteid, tunde, päevi, et seda konkreetset minu sildistajat oma mõtteid muutma panna. Ma ise ei liiguks enam edasi ning mu vastasel pole minu kulutatud ajast sooja ega külma.. Ent pöörata selg neile, kes ei tahagi näha, mis minus tegelikult on peidus, kuidas mina tunnen, mõistan ja näen, hüpata vetesse, kus ma ei pea ennast mitte kellelegi tõestama peale iseenda, peale selle Isiku, kelle käes on kõik võtmed mitte vaid minu tulevikuks, vaid ka praeguseks eduks, see on see, mida mina saan teha! Otsus, mis ei hoia mind paigal, vaid annab suurima võidu, sest ma saan kasvada, ma saan lihvida oma maailma ning olla lõpuks kasulik..

Ma saan tunda teiste valu, seda valusam on tunda enda valu. Ma olen väsinud tõestamast, et ka mina suudan midagi. Kuigi pole end kunagi imeinimeseks pidanud, ma tahaksin seda olla. Tahaksin oma mõtetega olla ajast ees, näha ja mõista ning tajuda asju, millele teised ei vaevu tähelepanugi pöörama. Ma võin olla indiviid, ma ei pea sulama massi! Minu isiksus ei ole pühapäevaülikond, mida saan kanda vaid konkreetsel päeval, vaid see on minu igapäevakleit, -püksid, kasvõi T-särk! Miks ei võiks aktsepteerida teisi nendena, kes nad on? Olla nende poolel, kes TAHAVAD kasvada? Kas pole tõsi, et negatiivne on inimene, kes seda kooskõlas oma jutuga ka igapäevaelus ilmutab? Võibolla minu nn negatiivsus, mida mulle armastatakse nina alla hõõruda, on vaid puhtad, ilustamata faktid? Jah, ma pigem räägiksin asjadest nii nagu nad on kui paneksin iga tellisest sõna vahele mett! Mesi pole kunagi aidanud ehituses maja koos hoida, miks peaks see aitama olukorras, kus asjad TEGELIKULT ei ole korras? Ma ei solva, ma ei naeruväärista, ma ei räägi südametult, ma üritan alati mõista – mõistke ka mind! Vaadake selle nn negatiivsuse taha, vaadake, kuidas kellegi aju võib töötada, infot analüüsida.. See on võimas maailm!

Nii lihtne on jääda kinni pealiskaudsusesse, tuua vabandusi, miks midagi mitte teha! Ja ka mina olen neid leidnud. Ma ei suuda leida väljapääsu nõiaringist, kuhu olen sattunud. Mu minevik ja olevik jälitavad mind koos nagu verekoerad, ma olen mentaalselt väsinud võitlemast. Ja ometi olen ma siin, elus ja mõtlemas, et tahaksin kasvada, edasi areneda.. Ma ei tea, kuidas saada hakkama praeguses ühiskonnas, kus isegi pilku tõlgendatakse pahatahtlikuna, kuid ma tean, et ma pole see, kellena mind tihti nähakse, kellele keebitakse silte.. Negatiivne, isekas/egoist, solvuja, vihane, asjade ülepaisutaja, hoolimatu jnejnejne..

Me kõik oleme pärit oma minevikust, see on meid teinud, kuid on meie otsustada, kas see jääb meid ka defineerima!

Võibolla on vaja põletada mõned sillad, lõhkuda maha mõned seinad, et rajada uusi sildu ja seinasid, sest on aeg edasi õppida, aeg iseennast näha! Me pole kunagi edukad üksi ja iseendale elades, kuid vahel peame otsustama, kes on need, kes saavad ületada neid uusi sildu, kellele me avame uksed läbi vastrajatud seinte..

Minevik ei võrdu tulevik!

..kui teed otsuse edasi minna, võideldes iseenda poolt, iseenda pärast! Tee see heategu endale, sest vaid nii võivad ka teised sellest osa saada! Mina olen Sinu poolel!