Sellest on möödas juba üsna mitu nädalat, isegi kuud, kui juhuslikult sattusin kokku inimesega, kes mingil teatud viisil on mind palju mõjutanud. Või samas ka mitte. Oleneb täpselt sellest, millisest perspektiivist vaadata.

Ma mäletan esimest korda kui teda nägin, seda tunnet ja mõtet, mis mu peast läbi käis, et tal ON lugu rääkida. Tema tõsine pilk, kehahoiak ning ettevaatlik, üsnagi valvas vaade tundusid sellele kinnitust andvat. Ja kui ma üldiselt püüan olla julge, ehkki ma seda sisemiselt tegelikult ei ole, siis tema puhul lõi minugi introvertsus, ujedus ning ettevaatlik lähenemine mitmekordselt välja. See veider tunne, kus sisemiselt tahaksid teada, millest selline inimene võiks mõelda, näha tema sisse, ent siiski austada tema vaikimisvajadust, seda, et ta soovib, et hoiaksin eemale.

Ta pöördus minu poole ise, kolmandal korral kui juhtusime kokku. Ma olin sellest tegelikult päris šokeeritud, sest ei osanud seda oodata. Muidugi ma olin alati viisakas teda nähes, tervitasin ning naeratasin, kuid see oli ka kõik. Ma olen lihtsalt alati arvanud, kui keegi ei soovi Sinuga vestelda, siis tuleb lihtsalt ruttu minema minna. Muidugi välja arvatud juhul kui tuleb infot edasi anda või on muu põhjus vestlemiseks ning seda ei saa edasi lükata. Ent kui ta tundis lihtsa küsimusega minu vastu huvi, ma ehmatasin ja ei olnud selleks sugugi valmis, olin kõvasti pinges. Isegi lahkusin kiiremini kui tavaliselt sellises olukorras oleksin teinud, ehkki võimalus inimese sisse näha justkui avanes. Samas aga arvestades pinget, mida ma tundsin iseenda läbikukkumiste pärast varasemalt suve keskel, ei olnud minus tollel hetkel ka sellist jõudu, et ennast kokku võtta.

Neljandal korral võimaluse avanedes ma võtsin ennast kokku ning ootamatult tekkis väga köitev midagi vestlust meenutav jutuajamine. Olin üllatunud, kui ühest lihtsast seigast, siirast küsimusest koorus välja pihtimus tema taustast. Pean ütlema, mul ei ole niivõrd palju kogemusi sellega, kas mehed tavapäraselt räägivad oma minevikust nii kergelt kellelegi, kes on võõrad? Eriti, kui see pole midagi sellist, mis oleks olnud lihtne ja meeldiv? Ma ei saaks öelda, et ta oleks otsinud kaastunnet, temas polnud seda “ma olen nõrk ja hädine, aidake nüüd mind jalule!”.. Pigem nägin tema pilgus kohati tunnet, ehkki ma ei julge seda väita, et nii oli, et mida ma arvan sellisest taustast, sellisest väljatulemisest? Tegelikkuses olin ma omal moel positiivses mõttes šokeeritud, et kellelgi võib olla minuga sarnane taust, ehkki muidugi mitte üks ühele, ent enamjaolt.

Mul oli eesõigust temaga veel ühel korral pikemalt vestelda ning veidi rohkem näha ja kuulda tema mõttemaailma, mulle väga meeldisid need mõningad pärlid, mida ma õppisin temalt. Vaimustav oli näha, kuidas ta rääkis autismist, saada teada, et tal on mingil määral huvi psühholoogia vastu. On hämmastav, et mu aimdus, et tal on rääkida lugu, ja et ta ise võib olla lugu ning ka, et ta on mõtlev ja sisukas inimene, et need kõik osutusid tõeks! Tunnen lihtsalt aina enam, et taolisi inimesi kohtab aina harvemini..

Kahjuks aga enam mul temaga kokkupuudet sellisel kujul ei ole.. Küll aga ma olen talle tänulik, et ta andis mõista juba ette, miks. Ta mainis, et lihtsalt on osad inimesed sellised, keda kuulad ja saad aru, et ei tasu sõbrad olla/läbi käia. Kuigi mul on kahju sellesse samasse nimekirja kuuluda, siiski ma olen rõõmus, et võisin veidigi tema mõttemaailmast osa saada, kuulda neid pärle. Ma tunnen kurbust, et ma ei suuda oma mõtteid mitte kunagi anda edasi niisama organiseeritult suuliselt, kui need on piltlikult mu peas, mu ajus, vaid tulevad nii segaselt ja üheülbaliselt, jättes minust nii sageli tühja ja rumala inimese mulje, eriti kui olen kõigele lisaks ka veel närvis. Ja siis see, kui kipun unustama, et tuleks ennast maskida, sest paljudele ei meeldi mind maskita näha.. Sest siis jääb nii vale mulje sellest, kes ma tegelikult olen! Küll aga on tõsi see, et kellele oleme antipaatsed, sellele oleme antipaatsed ka siis, kui oleme kulla ja karraga ehitud, kingipaberisse mässitud..

Muidugi ta tervitab mind endiselt naeratusega ning ma vastan samaga, ma ei tunne, et peaksin sellepärast olema halb tema vastu. Tegelikult ma tean, et tal on hea süda. Meil mõlemal on. Lihtsalt tal on õigus minu vastu antipaatiat tunda ja mitte suhelda, arvata nii, nagu ta soovib. Sellegipoolest ta naeratab, ta käitub vähemalt viisakalt. Ja ma pean temast lugu, tema arvamusest.

Kui mõtlen tagasi sellele, kui teda esmakordselt nägin ja tekkisid need esmased tunded tema isiksuse suhtes, siis pean tunnistama, mul ei olnud siis ega olnud ka hiljem tunnet, et seal oleks olnud klikkimise tunnet. Paljud räägivad, et mõnikord nad tunnevad seda kummalist keemiat kellegi suhtes niimoodi. Minul seda ei olnud, see oli midagi muud, ta köidab tähelepanu. Mingi autistlik aimdus, mis hiljem, nagu näha, osutus ka tõeks, et tal on lugu rääkida? On nii kummaline, kuid mida enam aeg edasi läheb, ma olen hakanud aru saama, et ma vist tõesti oskan mingil määral inimesi lugeda. Ma olen lihtsalt olnud nii ebakindel iseendas, keskendunud koguaeg maskimisele ja sellele, kuidas teistele mitte närvidele käia, et ei olegi aru saanud, et tegelikult see kõik, olgugi halb, on mulle midagi õpetanud!

Pean ütlema, et nii nagu ma ei usu, et tõeline armastus on olemas, ma ei usu ka siirastesse sõprussuhetesse! Mingil määral sõbrad võivad ju olemas olla, ent tõenäoliselt oled siiski lõpuni üksi.. Eriti, kui Sind peetakse veidraks/kummaliseks/imelikuks/negatiivseks/isekaks/egoistlikuks/ülemõtlejaks ning kuuldes neid “sõpru” selliseid omadusi Sulle ette laotamas, imestad, kas nad tõesti kõigi nende aastate jooksul ikka veel pole aru saanud, kes Sa tegelikult oled?! Varem ma uskusin neid, nüüd olen aru saanud, et kergem on sildistada kui sõnade taha näha. Kergem on hüljata kui toetada. Kergem on näidata ust, kui kuulata ja mõista, isegi tunde oodata, kuni jõuad tegeliku sisuni, lahendusteni.. Kui ma ei teaks, et mul on AuDHD, kogetud traumad, ma läheksin vist hulluks kõigi nende tunnete valguses, mida olen viimase poole aasta jooksul nüüd eriti tugevalt kogenud. Olen vaagunud sõna otseses mõttes elu ja surma vahel, ent see pole mitte kedagi huvitanud, sest minu elu on tühine..

Ma otsustasin teha midagi. Ma ei ole seda veel alustanud, kuid see on seotud minu lapsepõlveunistusega. Ja teatud mõttes andis tõuke sellele mõelda seesama inimene, kes mind on teatud viisil palju mõjutanud. Või siis mitte.

Tegelikult on!

Aitäh Sulle!