Siin ma nüüd olen kell kaks öösel: und ei ole ning mõtted siblivad peas ringi käia nagu kollased tibud peale ärkamist. Arvatavasti on see liiga pika päevase magamise süü, kuid uni oli vähemalt hea ning vahelduseks end puhanuna tunda on ülitore. Homne kella kuuene ärkamine, et kella seitsmeks tööle jõuda kahjuks siiski selle kõrval mõnus ei tundu!

Jah, see pidev väsimus ja magamine on seotud teemaga, mida tahaksingi nüüd käsitleda. “Hiljutises eilses” märkasin ühes jälgitavas foorumis soovitust, et võiks unustatud hobidega tegelema hakata, kui motivatsioon ja tahe kadunud. See soovitus tundub nii lihtlabane, et tekib küsimus, miks seda üldse soovitada, veelvähem “Mis unustatud hobid?”! Aga ei, asi on tõsisem kui tegelikkuses tavalisele tervele inimesele tunduda võib. Istusin just ise alles hiljuti psühhiaatri laua vastas ning pidin tema küsimusele “Mis hobid Sul on?” vastamiseks ikka väga pingutama.

See on ikka hämmastav, mida depressioon inimesega teha võib, kui on võtnud ära jõu elada. Alguses ei pane tegelikult neid muutusi tähele. Nii nagu kaal ei lisandu ju 20 kilogrammi kaupa, nii ei kaota depressioon inimest kohe enda sisse täielikult. Alguses ei jaksa veidike, pärast juba rohkem. Alguses ei jõua külla minna, siis ei jaksa enam suhelda telefoni teel ning oledki suletud maailmale. Sama on ka hobidega: olid need väljaspool kodu või nokitsesid nendega vaikselt kodus, ühel hetkel rõõmustasid need Sind aina vähem, olid meeletult energiaröövlid – see kaasnev suhtlemine käis üle jõu või selleks kuluv aeg võttis läbi ja nii nad vaikselt unustuse hõlma jäidki. Ja ometi Sa ei olnud koguaeg selline!

Milline ma siis olin? Kui ma mõtlen enda peale ajas veidi tagasi, tuleb meelde meeletult energiline organiseerija ning noortega tegeleja. Ja ma liikusin ühest linnast teise, käisin külas, mul oli palju sõpru. Ja isegi Hiinas ja Lõuna-Koreas käisin üksinda ära. Olin ekstraverdi üks toredaid näidiseid. Ja siis tabas mind depressioon, ärevus- ja paanikahood ning minu maailm vajus kokku. Ma kaotasin ennast oma haiguse sisse ära. Kuigi ma kannatan depressiooni all aastaid, on see läinud hullemaks just viimastel aastatel. Lisaks on selgunud, et mul on tugev introvertsus ja Aspergeri jooned, mis omakorda lisavad raskusi suhtlemisele teistega. Samas on nii huvitav õppida ennast tundma, kuigi see ei vabasta haigusest. Aidanud on ka see, et saan midagi teiste heaks teha. Iseenda jaoks kõike teha ei ole rõõmu toonud. Ma olen endiselt inimene, keda kõik ei mõista, kuid näiteks mulle meeldib kirjutada ja selle kaudu ehk saadakse minust parem pilt. Ja ma tahaksin alati öelda teistele, et nad ei ole oma muredes üksi, vaid on ka teisi. Kahjuks depressioon peidab meie minad väga sügavale, kuid need ei ole kadunud. Pigem vastupidi: meie kogemused õpetavad teisi toetama ja nägema valgust seal, kus teised seda ei näe!

Ma tunnen, et tahaksin ennast otsida läbi hobide. See soovitus, mis anti foorumis, et taasavastada oma hobid, on tõeliselt hea. Ma võtsin ennast kokku ja saatsin väga paljudele sõpradele postkaardid ning samuti hakkasin lugema raamatut – minu jaoks mõlemad suured saavutused, aga meeldivad tegevused. Tagasiside, mida olen saanud postkaartidest on mulle andnud rõõmu ning kindlustunnet. Veidi tunnen, kuidas minu kadunud mina välja koorub ja varrukaid üles kerides tegutsema tahab hakata! Jah, võtta eesmärgiks kasvõi veidi tegeleda millegi meeldivaga, mine tea, võibolla endine, kuid parem mina annab ennast vaikselt tundma?