Käies eile vibroakustika kolmandal seansil õppisin midagi uut. Minu suutmatus lõdvestuda kuumas vannis või loobuda oma plaane tegevast ärevast meelest on seotud minu ärevusega! Järeldus: keskkond pole mulle kunagi tundunud piisavalt turvaline, et ennast välja lülitada ning nautida lihtsalt olemasolevat hetke. Ei, kus sa sellega – ma olen alati valmis ootamatusteks, mis sellest, et neid ootamatusi võingi ootama jääda!

See mõtteavaldus minu psühholoogilt oli piisavalt suure Ahhaa! elamuse effektiga, et sain korraga enda minevikust paremini aru, sellestki, et olen ärevust kandnud endaga kaasas ka siis, kui arvasin, et olen selle võitnud. Ma kannatasin mingil oma eluetapil ka paanikahoogude käes. Lõi pildi lausa eest ära nii, et keha läks krampi ja hakkasin tõmblema. Elasin sellal Saaremaal. Mul vedas, et sageli sattus mu paanikahoogude hetkedel olema läheduses sõbranna, kes teadis, mida teha, tema hääl, mida ma hoogude ajal justkui kaugelt kuulsin, aitas mul paanikahoost välja tulla ning taas nö normaalseks inimeseks saada. Olen talle tema toes eest siiralt tänulik! Kui poleks olnud seda kindlat kõnet, mis mind rahunema ja tagasi reaalsusesse kutsus, ma ei kujutaks ettegi, kui kaua oleks minu paanikahood kestnud. Aga see hääl, see kõne andis mulle justkui pidepunkti, kuhu merelaintes tüürida..

Praegune ärevus tõstis minus pead uuesti veidi üle aasta tagasi. Kuidagi on see seotud sellega, et järsku kaotasin ma võime teha oma tööd ning hakkasin nägema oma tööst õudusunenägusid. Ja kuigi ma töölt tulin ära, ei kadunud minu kehast pinge ja õudusmõtted. Kui mingi kummaline uitmõte mu pähe tuli, siis pesa see sinna ehitas ning jäi. Kartsin tänavale minna, sest kujutlused, et auto sõidab mulle otsa või mind rünnatakse olid liigagi reaalsed. Samuti ei tundnud ma ennast kodus eriti turvaliselt, sest linnaosast üle lendavad lennukid panid mõtlema katusele kukkuda võivast lennukist ning samuti sõjalennukite tulistatavatest pommidest. Samuti kartsin, et minu telefon/iPad võib laadimise ajal plahvatada, nii ei saanud ma muud, kui jälgida nende laadimist. Ainult vaimse tervise õe abil suutsin neid mõtteid väheke leevendada. Ja väljas tuli käia, kuigi see oli üks raskematest katsumustest. Siiani olen elus ning pean tunnistama, et ärevad sundmõtted on nüüd selle pooleteise aastaga veidi vähenenud.

Mis aga kõige raskem on, on muidugi minu võitlus depressiooniga, mis on mu kaaslane olnud vahelduva eduga alates mu 19ndast eluaastast ehk peaaegu juba 20 aastat mu elust. Kuigi olen sellega võidelnud ja kakelnud üle poole elatud elust, ei oleks ma kunagi arvanud, et see minult võib hakata elujõudu välja imema. Ma olen pigem olnud selline positiivne ja tegutsev naisterahvas, kes tõuseb ka tuhast kui vaja. Seda keerulisem ja raskem on mul tunnistada praegu seda, et olen olukorras, kus depressioon on minust tugevam ning võimsam kui minu elutahe, positiivsus ning elurõõm. Aprillist 2021 algas mul periood, kus olin nii tugevas augus, et ma ei mäleta, kuidas ma omadega hakkama sain! Alles kuskil juunikuu lõpust mäletan, et suutsin hakata end kokku võtma ning reageerima sõpradele. Enne seda haigutab suur must auk.

Kusjuures paljudele minu sõpradele, kes ei ole nii lähedased, on minu depressioon suur üllatus. Nad on harjunud minu alati naeratava näo ja rõõmsameelsusega. Nii kaua kui mäletan, olen ma alati selline olnud. See on ikka nii, et isegi kui mul on olnud väga kehva olla ja mu suunurgad on allapoole, on need alati automaatselt läinud ülespoole, kui ma sõpradega kohtun ja nendega jutustada saan. Ju ma pole oma loomuses kurtja-tüüpi. Ka, kui kirjutan praegu, ma ei taha kurta, et mu elu on halb, pigem ma tahan rääkida, et mu elus on etapp, kus ma ei saa oma haigusest jagu, kuigi tahaksin tegutseda. Jah, depressioon on mind niivõrd väsitanud, et pärast igat sammu pean ma mitu tundi puhkama, et hakkama saada. Mõnikord venib puhkus isegi päevade peale. Aga see pole elu, mida tahaksin endale. Kui tead imerohtu depressiooni vastu, ma olen kõrv! Ent palun ära ütle, et mõtle positiivselt. Ära ütle ka, et ma ei tohi nii tunda. Kumbki pole lahendus, olen proovinud, ei aita.

Mul oli keeruline lapsepõlv, võimalik, et see mängib oma rolli ärevuse ja depressiooniga hakkamasaamise juures, just selles mõttes, kuidas sundmõtete ja tunnetega toime tulla. Ja ma käin psühholoogi juures, see toetus on mulle väga oluline. Ma ei saa öelda, et iga psühholoog on tasemel. Ma hindan neid, kes mind kuulavad ja kellelt ma õpin midagi, ma ei taha, et mind õpetatakse, sest tihti ma tean, mida teha, aga kui mind kuulatakse ja siis selle põhjal jagatakse midagi, mis mind võiks aidata, ma olen huvitatud. Aga seda jamajuttu, nagu üks psühholoog ütles: “Oh, te olete armunud, siis saate terveks!” ma kuulda ei taha! Mulle praegune psühholoog enamvähem meeldib, ta on teistsuguse stiiliga, siis õpin temalt uusi mõtteid. Ta kuulab mind ja räägib oma kogemusi, mõnikord olen hästi väsinud pärast tema juures käimist, sest ta teeb mind hästi lahtiseks, ma usaldan teda. Aga nii head psühholoogi nagu ma Rakveres kogesin, ma enam ei ole saanud. Too aitas mul ema mõista ning olen talle selle eest tuhat korda tänulik.

Ma usun, et kord tuleb lõpp psüühikaga seotud haigustele, lihtsalt peab kannatlikult ootama. Praegu aitab mind usk ja palve. Ma pole fanaatiline usklik, vaid mõistusega asju võttev. Kui saaksin, leiutaksin kohe ravi inimeste probleemidele. Praegu aga – ootame!