“Tagantjärele tarkus on täppisteadus!”

Toomas K.

Mis siis, kui meile igaühele antaks kaasa raamat, kus oleks täpselt kirjas, kuidas oma elu elada? Kuidas teistest aru saada? Kuidas ridade vahelt lugeda, mõista väljaütlemata kavatsusi ja soove? Ja leida sealt lahendusi olukordadeks, mida me ette ei näeks isegi kõige irreaalsemates unenägudes..

Omamoodi on veider, et inimesed leiavad oma olukordadele ja ka käitumise tagajärgedele vastuse, et ju siis oli see saatusest ette nähtud.. Või ka, et iga asi juhtub põhjusega.. Justkui loogiline, samas tunnen, kuidas see seljakarvad turri ajab..

Kujuta ette olukorda, kus Sul on võimalus teha head, aidata kedagi. Siiski Sa seda ei tee.. ebamugavusest (sest tajud, milline ajakadu sellest tekiks) või eelarvamuste tõttu (maas lamav inimene on kindlasti joodik). Samas aga pea kõik mõistaksid, miks hilinesid tähtsale kohtumisele või kellegi lapsed oleksid tänulikud, et nende isa elas veel 15 aastat! Ent sellegipoolest – miks saatus takistab Sind olemast südamega inimene või kuidas on kellelegi hea see, et maaslamav joodikuna paistev mees ei taastu näiteks teda äkitselt tabanud insuldist või üldse kaotab elu, sest abi hilines? Sest Sina, proua Piret ja härra Ingvar otsustasid, et see pole nende saatus aidata? Alles poisiklutt Meelis vaatas, et asi ei ole okei ja koos Liina, Taneli ja Ottoga kutsusid kambakesi kiirabi.. sest äkki keegi muretseb, kuhu maaslamav mees on jäänud.. ja ka lasteaias oli käinud just kiirabis töötav onu jutustamas, kuidas seda teha, nüüd hea, isegi veidi põnevusttekitav võimalus olla need tublid olulised abistajad, kellest kiirabi-onu oli jutustanud! Ja polevat isegi oluline, kas kõike mäletasid, kuid peaasi, et helistad! Ja nii nad siis neljakesi julgesti helistasidki..

Hästi mugav on panna silmad kinni, jalutada edasi, panna vastutus kõigele muule, kõigile teistele, kuid ise mitte midagi teha! Ja siis sotsiaalmeedias hõigata “Ka mina nägin seda!”, ent sujuvalt jätta mainimata, et vaid nägid.. Aga Like!’e sajab, ka südameid, sest mitte keegi ei tea ja nii kinnitub sinna kuskile kuklasse, et saatus nii tahtiski.. “Ei jäänud ellu? Ju nii oli vaja!” kinnitad endale, südamest ei käi isegi kerget torget läbi..

Aga nüüd ei tule Sinu 12a tütar koju.. Kool on ammu läbi, täna ei olnud tal ka tanstutrenni.. “No äkki jäi sõbrannadega lobisema!” käib Su peast läbi ja ei muretse ehk nii palju need mõned järgnevad tunnid. On sügis ja vara läheb pimedaks. Ja siis märkad, et last ei ole ikka veel kodus ja võtad telefoni. Kõnele ta ei vasta, aga sõnum Messengeris läheb läbi. Annad küll aega, kuid kui möödas on juba 30 minutit ja pidevast kontrollimisest hoolimata sõnum pole loetud, hakkas südamesse tekkima kerge ärevus.. Annad veel aega, kuid vaikselt kirjutad juba tema sõbrannadele – neid palju ei ole, vaid kaks. Ja siis tulevad vastused, mida ei tahaks ma ühelegi lapsevanemale telefoni: “Ta läks koju kohe peale kooli, tunnid lõppesid juba 14:30!”.. Süda vajus saapasäärde? Ärevus tõusis? Ja Sinu 12a tütar pole ikka veel Sinu saadetud sõnumit lugenud, telefonikõnedele ta ei vasta..

Ja nüüd on postitus tehtud Facebooki, “PALUN AIDAKE!!“, inimesed jagavad, kes püüavad minna välja võimalikku trajektoori läbi käima. Sa ise ei suuda samuti paigal olla, kuid on juba nii hilja, et mitte ükski buss ei liigu tagasi linna, ja lähedal pole ühtki autoga tuttavat. Laps oleks pidanud kodus olema kell 15:15, kuid kell on juba 20:47.. Ja kus ta on? Ja sõnumit ei ole ta ikka veel lugenud!

Ma tahaksin kirjutada, et kõik lõppes hästi. Et too tüdruk oli minestanud tänaval ja et teda ei vaadatud kui võimalikku narkarit või joodikut või “Appi, selliseid riideid kandev inimene on kindlasti midagi sisse ajanud omale!”, kuid.. see kõlaks kui klišee filmist! Võibolla teda hakkas ahistama mingi kamp ja kuna ta püüdis neist vabaneda, tekitas see neis noormeestes raevu ja nad said võimust ta üle, ta oli üsna kleenuke piiga veel, kuid kõrvaltvaatajad lihtsalt vangutasid pead, hukkamõistvalt “mis ta siis flirdib!” enda tegevusetusele vabanduseks tuues.. Saatus? Sest seegi juhtub mingi põhjusega?

Kas Sa kõnniksid sellest mehest mööda, keda mainisin loo alguses, kui teaksid, et Sinu käitumine tuleks Sulle ringiga tagasi, kõige valusamasse kohta? Ma ei räägi karmast, mida viimasel ajal on palju armastanud rõhutada, vaid kas teeksid kellelegi head, kui teaksid, et see päästaks Sinu 12a tütre elu? Kui Sina esimesena peatuksid, hoolimata oma eelarvamustest? Kutsuksid abi? Mitte alles too poisiklutt, kes oli maeiteaisegimitmes.. Kui nüüd Sinu tütar on tänaval kokku kukkunud või teda ahistab noorte poiste kamp, siis enne kui asi läheb ohtlikuks, mõlemal juhul – sekkuks esimene, kes näeks teda tänaval või keegi, kes mõikab, et “hei, poisid pressivad peale ja tegemist on ju alles lapsega!” – mida SINA tunneksid? Kui konkreetselt Sinu, jah Sinu, kellel võibolla ei ole tütart, aga on ema või isa või õde või vend või poeg või parim sõbranna või… … … kui Sinu see keegi oleks hädaohus ükskõik millisel viisil, kas tõesti tahaksid, et teda ei märgataks, ignoreeritaks, et ta.. ei jõuaks koju? Miks siis Sina seda pole valmis teistele, teiste sellele kellelegi sedasama tegema? Iga maaslamaja ei ole narkar, ei ole joodik, ei flirdi.. Me ei tea eellugu, meil on vaid see moment, otsusta siis olla see, kes on kohal esimene!

Ta jõudis koju. Ta istus kogemata vale bussi peale ning kuna ta oli koolipäevast nii väsinud, jäi ta tukkuma. Keset sõitu võpatas ta üles, sest tajus, et sõit on kuidagi tavalisest pikem ning unesegasena hüppas ta esimeses silmajäänud peatuses bussilt maha. Tema kott koos telefoniga jäi bussi. Lisaks oli ta võõras kohas, kuskil maantee-äärses peatuses, ta ei saanud aru, kus. Ja kuigi ta hakkas suurest ehmatusest nutma, siis sellegipoolest tekkinud ärevusest ei julgenud ta mitmeid tunde kuidagi mööduvatele autodele märku anda, et ta vajaks abi. Seda hirmu suurendas ka veel mitmeid kordi kuuldud hoiatused nii emalt kodust kui ka teavitustöö koolis, et hääletades möödaminevaid autosid, ei oleks ta saanud garanteerida, et see olnud turvaline. Lisaks ei jalutanud sealt peatusest mitte kedagi läbi ning teise bussi peale ei julgenud ta ilma rahata küsida.

Ja siis sõitis sealt mööda tolle poisikluti Meelise isa, miski tegi teda sõidu ajal silme ette jäänud vaatepildis tähelepanelikuks ning tekkinud sisetunde, -aimduse ajel peatas ta auto. Juhus? Võibolla. Kuid ema sai oma tütre tagasi!

Palun ära ütle nüüd, et see oli saatusest ette nähtud või see pidigi juhtuma, et.. näiteks too tüdruk saaks õppetunni! Mäletad raamatut, mida mainisin alguses? Mis õpetaks meid elama ja aitaks tulla toime olukordadega, mida me ei oskaks isegi kõige fantaasiarikkamates unenägudes näha? Ma arvan, et õppetunde on piisavalt elus ilma, et me neid ekstra veel peaksime juurde vajama! Loomulikult võiksime elada tervislikumalt ja suitsetada vähem, parem kui üldse mitte, ent see ei anna siiski garantiid, et kellegi isa ei saaks insulti ja üks teine möödamineja talle kiirabi ei kutsuks.. Või kukub kokku kasvõi operatsiooni tehes! Või kui too nooruke preili olnuks tähelepanelikum ja vaadanuks, kuhu bussi ta istub ja ei oleks väsimusest kohe magama jäänud – kes garanteerinuks, et õigesse bussi istudes just nimme seekord teel õnnetust poleks juhtunud?

“Saatuse iroonia on see, et saatust ei olegi ju!”

Alexandra

Mul on palve: märka! peatu! hooli!

Keegi võib teda koju oodata, ise olles õndsas teadmatuses, et just tema see keegi vajab abi!

AITÄH!!